Sõnumi levitamiseks on meil rohkem võimalusi ja kanaleid kui eales varem — kõne, kiri, raadio, televisioon, massimeedia, sotsiaalmeedia. Aga kanalite rohkus tingimata ei tähenda, et igaühel on võimalus oma sõna levitada. Enda päevikusse kirjutada ei keela keegi, aga arvamuste lahinguväljale või ideede foorumile on pääseda üha raskem. Eriti nendel, kelle arvamus peavoolust lahkneb. Mis seda väljendusvabadust siis selliste pealtnäha avarduvate võimaluste maailmas pärsib?

Filosoofias eristatakse positiivset ja negatiivset vabadust. Positiivne vabadus annab võimalused millekski, negatiivne vabastab millestki. Ehk ühelt poolt peaks olema võimalusi, kanaleid ja vahendeid sõnumi levitamiseks; teisalt aga ei tohiks olla keelde, karistusi, tsensuuri ja muid repressioone, mis pärsiks julgust seda teha.

Meedia on inimeste meelte pikendus ja võimendus. Me ei näe kaugele ega kuule hästi, aga meedia toob kauged sündmused meie käeulatusse ja kuuldekaugusse. Kui me tahame tajuda keskkonda, mis on meie vahetust keskkonnast eemal, peame toetuma vahendatud informatsioonile. Meedia oma erinevates vormides võimaldab meil tajuda kaugeid paiku, võõraid kultuure ja kauneid kunste.

Millist meediat inimene jälgib või tarbib pole aga enam nii väga inimese enda otsustada. Ühelt poolt on meediumeid ja tarbimisviise, mis inimese meeltega järjest lähemalt seonduvad, üha enam. Teisalt aga on erinevus paljuski vaid vormis, mitte sisus. Sisu aga on mõjutatud inimestest, kes seda toodavad — ajakirjanikud, toimetajad, režissöörid, kirjastajad ja meediaväljaannete omanikud. Justnimelt inimesed oma tausta, maitsete, eetika, väärtushinnangute, huvide ja neid kõnetava ideoloogiaga. Paraku väljendub see rohkemal või vähemal määral ka nende inimeste loomingus.

Loominguks võib olla heliteos või kassahitt, aga ka päevalehe juhtkiri või uudisnupuke — ning kõik need kannavad mingit ideoloogilist värvingut. Loomulikuks ja märkamatuks jääb see sellele, kelle normaalsusega see hästi kokku läheb või haakub. Vastu hakkab aga neile, kes on kasvanud teistsuguse ideoloogilise egiidi all. Paljud aga on kuskil vahepeal ja kalduvad ühes või teises suunas — niisiis toimub äärmuslikumaks muutumine, kus arvamuste paljusust ja halltoone jääb järjest vähemaks.

Meediaomandi kontsentreerumise tagajärjel on see protsess kiirenenud, sest peavoolumeedia taob järjekindlalt ühte trummi ja liidab enda leeri järjest rohkem kahevahel olevat publikut. Väljendusvabadus jääb järjest ahtamaks aga neil, kelle veendumused ei lase päevast päeva peale surutud maailmavaadet aktsepteerida. Kuna meediale juurdepääs on puudulik ja teatud teemad täiesti tabud, takistab see n-ö teistsuguste ideede avalikku diskussiooni. Tekivad kajakambrid, kus puudub argumenteeritud arutelu teisitimõtlejate vahel, uskumused saavad tuld juurde vaid mõttekaaslaste energiast. Vaidluses ei selgu enam tõde, sest eriarvamusi kambrisse ei lasta — parimal juhul on vaid üldine karikatuur kujuteldavast opositsioonist, kellele pannakse üheskoos “puid alla”.

Kuna selline vähemus meedias kõnepinda ei saa, siis jääbki keskmisele inimesele mulje eriarvamuste vähesusest ja ta hindab need harvad ilmingud, kus teisitimõtlejad korraks hapnikku saavad, hälbeks; tembeldab lahknevate arvamuste avaldajad hullukesteks ja siis imestab tõsimeeli, kui juhtub midagi raputavat.

Ekstremismil on keeruline levida avatud suhtluse ja väljendusvabaduse keskkonnas, sest kui ei kardeta oma heaolu ja maine pärast, saab ideid avaldada ja arutada soosivas keskkonnas ning ei pea neid enda sees “kerima” või kitsas ringis veel äärmuslikemaid vaateid külge haakima. Inimene ei jookseks omadega rappa, sest avatud arutelus saab ta oma eksiarvamusi jooksvalt korrigeerida ja misiganes äärmuslikkuse alget niimoodi neutraliseerida.

Kehtiv süsteem, tahtlikult loodud või tahtmatult kujunenud, seda aga ei võimalda. Meediaomand on koondunud konglomeraatide kätte, kes kontrollivad lisaks uudismeediale ka kinofilmide, teleseriaalide, muusika, kirjanduse valikut ning nõnda ka levivate ideede hulka ja intensiivsust. Selline ligipääs ristmeediale annab enneolematud võimalused sobiva maailmapildi edendamiseks — olgu selleks kustutamatu tarbimisiha, läänelikud soorollid või positiivsemas võtmes sallivuse ja rohelise mõtteviisi edendamine. Omandisuhted mõjutavad väljaannete ja meediumite filosoofiat ning ideoloogiat kas otseselt või kaudselt. Isegi kui omanik ei sekku igapäevasesse teemavalikusse ning prioriteediks on vaid üha kopsakamad kasumid, siis mõjutab seegi kajastatavaid teemasid ning jätab ukse taha sellised, mis rahateenimist pärsiks.

Seega olemegi justkui nõiaringis, kus ei taheta ebamugavate arvamusavaldustega “jama”, aga surutakse kõlapinda andmata see vähemus järjest kitsamasse nurka, kust nad siis aeg-ajalt ootamatute aktsioonidega välja astuvad, pannes kõiki imestama “kust see siis nüüd tuli!?”.

Kuigi Põhiseadus väljendusvabaduse tiibu väga ei kärbi (negatiivne vabadus), ei kohusta ta ka looma foorumit, kus kõik arvamused saaksid takistamatult kõlapinda (positiivne vabadus). See on ka põhjus, miks vabaturumajanduse toimimise võimuses oleme järjest sügavamale vaikimisspiraali vajunud. Enamkasutatavad meediumid on ise kanalid, mis meie (sõna)vabadust tegelikult piiravad.